Roosa samblik (pityriasis rosea) on healoomuline, iseenesest taanduv nahahaigus, mida iseloomustab iseloomulik lööbemuster. Tavaliselt algab see üksiku eelkoldega (nn „emaplekk”), millele järgneb üldisem lööve ketendavate, ovaalsete roosade laikudena kehatüvel ja jäsemetel. Haigus esineb kõige sagedamini 10–35-aastastel ning taandub spontaanselt mõne nädala kuni paari kuu jooksul.
Kuigi lööbe välimus võib olla hirmutav, on roosa samblik mittenakkav, tekitab enamasti väheseid või üldse mitte sümptomeid ning enamikul juhtudel ravi ei vaja. Harvadel või ebatüüpilistel juhtudel võib siiski olla vajalik täiendav hindamine, et välistada teised seisundid.
Roosa sambliku täpne põhjus ei ole kindlalt teada. Seda ei peeta allergiliseks, bakteriaalseks ega seenhaiguseks. Tänapäevased teooriad viitavad viiruslikule etioloogiale, kus enim seostatakse inimese herpesviiruse tüüpidega 6 ja 7 (HHV-6, HHV-7), kuigi lõplikku seost ei ole tõestatud.
Erinevalt „sammaspoolest” (tinea) või ekseemist arvatakse, et roosa samblik peegeldab iseeneslikult piirduvat immuunreaktsiooni, mida võib vallandada mööduv viirusinfektsioon.
Esimeseks kliiniliseks tunnuseks on tavaliselt emaplekk – üksik ümar või ovaalne roosakas kuni lõheroosa kolle, millel on peen ketendav serv ja keskosas kortsuline või kollakas kestendav piirkond. See kolle tekib sageli kehatüvel ja on läbimõõduga umbes 2–10 cm.
Mõne päeva kuni kahe nädala jooksul pärast emaplekki tekivad mitmed väiksemad kolded:
Sügelust (pruuritust) esineb ligikaudu 50% juhtudest ning see võib olla kerge kuni mõõdukas. Mõnel juhul – eriti kuumuse, higistamise või hõõrdumise korral – võib sügelus olla häirivam ja mõjutada igapäevategevusi.
Seisund taandub tavaliselt spontaanselt 6–12 nädala jooksul ning armistumist ei teki. Mõnikord võib see püsida kuni 3–4 kuud. Harvadel juhtudel võib emaplekk puududa või olla mitu, või lööve võib avalduda ebatüüpiliselt (nt villiline, purpurne, inversne). Sellised variandid võivad vajada täiendavaid uuringuid.
Roosa sambliku diagnoos on enamasti kliiniline, lähtudes lööbe välimusest ja dünaamikast. Tüüpilistel juhtudel on diagnoos lihtne, eriti pärast sekundaarse lööbe ilmnemist.
Mitmed seisundid võivad roosat samblikku jäljendada ning need tuleb välistada:
Enamasti spetsiifiline ravi ei ole vajalik. Roosa samblik taandub iseeneslikult 6–12 nädala jooksul ning armistumist ei jää. Ravi võib olla vajalik olulise sügeluse või esteetilise häirituse korral.
Enesehooldus aitab vähendada ebamugavust ja vältida lööbe ägenemist:
Roosa sambliku prognoos on suurepärane. Valdav enamus patsiente paraneb spontaanselt 6–12 nädala jooksul. Harva võib lööve püsida kauem ning retsidiivid on ebatavalised, kuid võimalikud.
Põletikujärgne hüperpigmentatsioon või hüpopigmentatsioon võib ajutiselt püsida, eriti tumedama nahatooniga inimestel. Need muutused taanduvad enamasti aja jooksul ilma ravita.
Roosa samblik on iseenesest piirduv dermatoloogiline seisund iseloomuliku kuluga ja väga hea prognoosiga. Kuigi täpne põhjus on ebaselge, on haiguskulg tavaliselt etteaimatav ja healoomuline. Enamik patsiente ei vaja meditsiinilist sekkumist, kuid sümptomaatiline ravi ja rahustamine võivad aktiivses faasis oluliselt parandada enesetunnet ja elukvaliteeti.
Patsiente tuleks teavitada haiguse loomulikust kulust ning soovitada pöörduda dermatoloogi poole, kui lööve püsib üle 12 nädala või muutub ebatüüpiliseks.
