Nakkav mollusk (molluscum contagiosum): levinud viiruslik nahahaigus
Ülevaade
Nakkav mollusk (molluscum contagiosum, MC) on healoomuline viiruslik nahainfektsioon, mida põhjustab molluski viirus (molluscum contagiosum virus, MCV), mis kuulub Poxviridae perekonda. Haigus avaldub väikeste, kõrgemate, kuplikujuliste kolletena, millel on sageli keskne lohk ehk umbilikatsioon. Kuigi enamasti on tegemist kahjutu seisundiga, on MC nakkav ning levib otsese kontakti või saastunud esemete kaudu, mistõttu kujutab see rahvatervise seisukohalt riski näiteks koolides, spordisaalides ja ujulates.
MC esineb kõige sagedamini lastel ja noorukitel, kuid võib tekkida ka täiskasvanutel – eriti neil, kellel on nõrgenenud immuunsus või kroonilised nahahaigused. Kolded on tavaliselt valutud ja iseenesest taanduvad, kuid võivad põhjustada kosmeetilist häiritust, sügelust ja sotsiaalset ebamugavust, mistõttu pöördutakse sageli ravi saamiseks arsti poole.
Immuunpädevatel inimestel on infektsioon enamasti iseenesest piirduv ja taandub 6–12 kuu jooksul. Paljudel juhtudel soovitatakse siiski ravi, kuna esineb autoinokulatsiooni risk, nakkuse edasikandumine teistele ning püsivate või korduvate kollete võimalus.
Soodustavad tegurid ja levikuteed
Nakkava molluski peamine põhjus on viiruse otsene sattumine nahka. Viirus levib naha-naha kontaktiga või saastunud esemete kaudu (nt rätikud, riided, ühine vannivesi). Levinumad levikumehhanismid:
- Laste omavaheline kontakt: ühised mänguasjad, rätikud, võimlemismatid või ujumisbasseinide keskkond;
- Suguline levik: täiskasvanutel võib MC levida lähedase füüsilise või seksuaalse kontakti käigus; kolded tekivad sageli genitaal- või häbemepiirkonnas;
- Autoinokulatsioon: kollete kratsimine või hõõrumine võib levitada viirust teistele kehapiirkondadele.
MC riski suurendavad tegurid:
- Nõrgenenud immuunsus: HIV/AIDS, vähk või immunosupressiivsete ravimite kasutamine;
- Puudulik hügieen või elamine rahvarohkes keskkonnas;
- Kroonilised nahahaigused: atoopiline dermatiit ja ekseem võivad soodustada viiruse sisenemist kahjustunud nahabarjääri kaudu;
- Sage viibimine ühiskasutatavates ruumides (nt avalikud basseinid, riietusruumid, lasteaiad).
Lastel paiknevad kolded sageli näol ja jäsemetel, samas kui täiskasvanutel on sagedamini haaratud genitaal- ja alakõhupiirkond, mis tuleneb leviku viisist.
Nakkava molluski diagnostika
MC diagnoos pannakse enamasti kliiniliselt füüsilise läbivaatuse käigus. Kolded on visuaalselt üsna iseloomulikud – väikesed, kõvad, roosad või nahavärvi papulid tüüpilise keskse umbilikatsiooniga. Enamikul tüüpilistel juhtudel on diagnoos lihtne.
Ebatüüpiliste vormide või immuunpuudulikkusega patsientide korral võib vaja minna lisauuringuid, eriti kui kolded sarnanevad teiste kasvajaliste muutustega:
- Dermatoskoopia: aitab näha ümar/ovaalseid valkjaid struktuure keskse keratiin-südamiku ja „ajukäärulise” (cerebriformse) mustriga;
- Biopsia ja histopatoloogia: tehakse, kui kahtlustatakse pahaloomulisust või kolded ei allu tavaravile. Histoloogias leitakse keratinotsüütides suured eosinofiilsed tsütoplasma inklusioonkehad (molluski kehad);
- PCR-test või viirusekülv: kasutatakse harva haiguse healoomulisuse tõttu, kuid on võimalik teadusuuringutes või rasketel juhtudel.
Sümptomid: MC kliiniline pilt
Nakkav mollusk avaldub ühe või mitme ümara kuplikujulise papulina läbimõõduga 2–5 mm. Igal koldel on keskne lohk ning see võib sisaldada vahajat valget „südamikku“. Pigistamisel võib eralduda pehme „kohupiimataoline“ mass, mis koosneb viirusosakestest ja rakujäänustest.
Põhitunnused:
- Värvus: nahavärvi, roosakas või pärlvalge;
- Pind: sile ja läikiv, ilma ketenduse või koorikuteta;
- Umbilikatsiooniga keskosa: sageli valkja keratiin-tropiga;
- Sügelus või ärritus: võib esineda, eriti paranemisfaasis või tundliku nahaga inimestel;
- Paiknemine: lastel – nägu, kehatüvi, käed ja jalad; täiskasvanutel – alakõht, kubeme piirkond, genitaalid ja reied;
- Kollete arv: mõnest koldest kuni mitmekümneni; ravimata võivad tekkida liitunud kobarad.
Kolded on enamasti asümptomaatilised, kuid võivad nähtavuse ja nakkavuse tõttu tekitada psühhosotsiaalset stressi. Mõnel juhul võib kratsimise või trauma järel lisanduda sekundaarne bakteriaalne infektsioon.
Nakkava molluski dermatoskoopiline kirjeldus
Dermatoskoopia võimaldab molluski koldeid detailsemalt hinnata, eriti kui kliiniline pilt on ebaselge või diagnoos vajab kinnitust.
Tüüpilised dermatoskoopilised leiud:
- Piimvalged ümarad või ovaalsed struktuurid selgete servadega;
- Keskne amorfne ala, mis vastab keratiin-tropile (polüglobulaarne kollakasvalge „südamik”);
- Ajukääruline või sagaraline sisemine muster kolde sees;
- Perifeersed radiaalsed jooned täpilise või lookleva iseloomuga („krooni” muster) keskosa ümber.
Need tunnused aitavad eristada MC-d viirustüügastest, neevustest ja nahakasvajatest ning suunata ravivalikut ebatüüpiliste juhtude korral.
Diferentsiaaldiagnostika
Mitmed healoomulised ja pahaloomulised nahamuutused võivad nakkavat molluskit jäljendada. Oluline on välistada:
- Viirustüükad (verrukad): tavaliselt puudub keskne umbilikatsioon ning pind on karedam ja hüperkeratootiline;
- Papillomatoosne nevus: pigmenteerunum ja reljeefsem võrreldes MC-ga;
- Rasunäärme nevus: avaldub sageli imikueas või varases lapseeas, tavaliselt peanahal;
- Dermatofibroom: kõvem pigmenteerunud kolle „lohkmärgiga”, ilma keskse südamikuta;
- Keratoakantoom: kiiresti kasvav kuplikujuline sõlm keskse keratiin-tropiga, sagedamini eakatel;
- Basaalrakuline kartsinoom (nodulaarne): pärljas sõlm telangiektaasiatega ja võimalik haavandumine;
- Amelanootiline melanoom: pigmendita ebakorrapärased sõlmed kiire kasvuga, vajavad histoloogilist kinnitust.
Riskid ja kliiniline tähtsus
Onkoloogilisest vaatenurgast on nakkav mollusk mittepahaloomuline ega suurenda vähiriski. Viirus piirdub pindmise epidermisega ega tungi siseorganitesse.
Kliinilised murekohad:
- Nakkavus: lihtne levik teistele naha kontakti või saastunud pindade kaudu;
- Kosmeetiline koormus: eriti arvukate kollete korral või kui kolded paiknevad näol või genitaalidel;
- Autoinokulatsiooni risk: levik teistele kehapiirkondadele kratsimise/trauma tõttu;
- Sekundaarne bakteriaalne infektsioon: eriti ekskoriatsioonidega või põletikulistes kolletes;
- Seos immuunpuudulikkusega: ulatuslik või püsiv MC võib viidata aluseks olevale immuunsupressioonile.
Kiire suurenemine, konsistentsi muutus või uute subjektiivsete sümptomite (nt valu) teke võib olla näidustus biopsiaks, et välistada pahaloomulisus või muud dermatoosid.
Taktika: millal ja miks pöörduda arsti poole
Nakkava molluski ravi on paljudel juhtudel soovitatav, et vähendada levikut, ennetada tüsistusi ja leevendada kosmeetilist häiritust. Dermatoloogi konsultatsioon on vajalik, kui:
- koldeid lisandub või need suurenevad;
- esineb trauma, veritsus või infektsiooni tunnused koldes või selle ümbruses;
- kolded paiknevad tundlikes piirkondades (nägu, genitaalid, silmalaud);
- inimene on immuunpuudulikkusega või tal on krooniline nahahaigus.
Dünaamiline jälgimine võib tulla kõne alla, kui patsient keeldub ravist, kuid soovitatav on pildiline dokumenteerimine ja „nahakaardi” pidamine, et jälgida muutusi.
Nakkava molluski ravi
MC kollete eemaldamiseks on mitmeid ravivõimalusi, mille valik sõltub vanusest, immuunseisundist, kollete asukohast ja eelistustest. Levinud meetodid:
- Laserravi: CO2-laseri ablatsioon on tõhus ja täpne ning aitab vähendada armistumise riski;
- Krüoteraapia: vedela lämmastiku abil külmutamine ja kollete hävitamine;
- Elektrokoagulatsioon või küretaaž: kollete mehaaniline eemaldamine kohaliku tuimestusega, eriti täiskasvanutel;
- Raadiosageduslik ablatsioon: sobib mitmete kobaras paiknevate kollete korral minimaalse nahatraumaga;
- Paiksed preparaadid: nt kantaridiin, imikvimood, retinoidid või kaaliumhüdroksiid arsti järelevalve all.
Harvadel juhtudel võib olla vajalik kirurgiline ekstsisioon ja histoloogiline uuring, kui kolded on ebatüüpilised, püsivad vaatamata ravile või tekitavad diagnostilise dilemmaga olukorra.
Iseseisev eemaldamine on vastunäidustatud autoinokulatsiooni, armistumise, veritsuse ja sekundaarsete infektsioonide riski tõttu. Patsienti loetakse paranenuks, kui kõik nähtavad kolded on eemaldatud ning ühe kuu jooksul ei teki uusi koldeid.
Nakkava molluski ennetus
Ennetus keskendub nahatrauma vähendamisele, hügieeni hoidmisele ja viiruse leviku piiramisele ühiskasutatavates keskkondades.
Peamised strateegiad:
- Väldi naha-naha kontakti nakatunud inimesega ning ära jaga isiklikke hügieenitarbeid;
- Piira UV-kiirgust ja kasuta päikesekaitset aktiivse päikeseperioodi ajal;
- Väldi kroonilist nahakahjustust, hoidudes agressiivsest hõõrumisest ja karmidest koorijatest;
- Kasuta barjäärkaitset intiimkontakti ajal, kui genitaalpiirkonnas on kolded;
- Ravi teisi infektsioone õigeaegselt, et vähendada immuunsüsteemi koormust;
- Regulaarsed dermatoloogi kontrollid krooniliste nahaprobleemide või immuunsupressiooni korral.
Varajase diagnoosi, sobivate eemaldusmeetodite ja patsiendi harimisega saab nakkavat molluskit tõhusalt kontrollida ning leviku või taastekke riski oluliselt vähendada.
