Psoriaas vulgaris (naastuline psoriaas): krooniline põletikuline nahahaigus
Ülevaade
Psoriaas vulgaris (tuntud ka kui krooniline naastuline psoriaas või krooniline statsionaarne psoriaas) on psoriaasi kõige sagedasem vorm ja moodustab kuni 90% juhtudest. See on krooniline, immuunvahendatud põletikuline nahahaigus, mida iseloomustavad selgepiirilised punetavad ja ketendavad naastud, mis võivad haarata erinevaid kehapiirkondi. Naastudel on sageli hõbevalge pind keratinotsüütide hüperproliferatsiooni ja häirunud küpsemise tõttu.
Kuigi psoriaas ei ole eluohtlik, halvendab see märkimisväärselt elukvaliteeti nähtavate sümptomite, sügeluse ja võimalike süsteemsete seoste tõttu. Haigus kulgeb sageli ägenemiste ja taandumistega ning seda võivad vallandada või süvendada mitmesugused keskkonna- ja sisetegurid.
Epidemioloogia
Psoriaasi esineb maailmas ligikaudu 1–2% elanikkonnast ning seda esineb meestel ja naistel võrdselt. Kuigi haigus võib alata igas vanuses, on kirjeldatud kahte esinemistippu:
- I tüüp (varase algusega): avaldub enne 40. eluaastat, enamasti 20–30-aastaselt; sageli seostub perekondliku taustaga ja raskema haiguskuluga;
- II tüüp (hilise algusega): avaldub pärast 50. eluaastat ning on üldjuhul mittepärilik.
Etioloogia ja vallandavad tegurid
Psoriaasil on multifaktoriaalne päritolu, millesse panustavad geneetilised, keskkonna- ja immunoloogilised mehhanismid. Sageli esineb geneetiline eelsoodumus, kuid haiguse algatamiseks või ägenemiseks on tavaliselt vaja keskkonnast tulenevaid vallandajaid.
Olulised tegurid:
- Geneetiline vastuvõtlikkus: polügeenne pärandumine; HLA-Cw6 geen on tugevalt seotud I tüübi psoriaasiga;
- Immuunsüsteemi düsfunktsioon: Th1 ja Th17 immuunvastuse aktivatsioon, mis põhjustab tsütokiinide liigproduktsiooni (IL-17, TNF-α);
- Füüsiline trauma (Koebneri fenomen);
- Infektsioonid: eriti streptokokkinfektsioonid (tilkpsoriaasi korral) ja ülemiste hingamisteede infektsioonid;
- Ravimid: beetablokaatorid, liitium, MSPVA-d, malaariavastased ravimid, interferoonid ning süsteemsete kortikosteroidide ärajätmine;
- Alkoholi ja tubaka tarvitamine;
- Rasvumine ja metaboolne sündroom;
- Psühholoogiline stress;
- Kliimategurid: külm ja kuiv keskkond võib sümptomeid halvendada.
Kliinilised tunnused
Psoriaas vulgaris avaldub tüüpiliselt erüteemsete naastudena, mida katavad paksud valged või hõbejad ketud. Kolded on teravalt piirdunud, infiltreerunud (kõrgemad) ning võivad varieeruda suuruse ja jaotuse poolest.
Sagedased haaratuse piirkonnad:
- Küünarnukkide ja põlvede sirutuspinnad;
- Peanahk (sh juuksepiir ja kõrvade tagune);
- Kehatüvi (eriti alaselg ja naba ümbrus);
- Nägu (sh silmalaud ja kuulmekäik);
- Peopesad ja jalatallad;
- Genitaalpiirkond;
- Küüned (psoriaatiline onühhodüstroofia): täpitumine, onühholüüs, subunguaalne hüperkeratoos, düstroofiline paksenemine.
Sügelust esineb ligikaudu 60% patsientidest ning see võib olla kerge kuni tugev. Ägenemiste ajal võivad kolded lisanduda, suureneda ja muutuda põletikulisemaks. Remissiooniperioodid võivad kesta nädalaid kuni kuid või kauem, sõltuvalt haiguskontrollist.
Diagnostika
Psoriaas vulgaris’e diagnoos on peamiselt kliiniline. Dermatoloog tunneb haiguse enamasti ära tüüpilise lööbe välimuse ja jaotuse põhjal.
Diagnostilised sammud:
- Füüsiline läbivaatus: teravalt piirdunud hõbedase ketendusega naastude tuvastamine, eriti tüüpilistes piirkondades (küünarnukid, põlved, peanahk);
- Psoriaatiline triaad (Auspitz’i nähtused):
- Steariinilaigu fenomen: ketud eemaldatakse kergesti kihiti;
- Lõppkile: eemaldatud ketu all ilmub läikiv punakas pind;
- Punktvereeritus: kraapimisel tekib kapillaaridest punktjas veritsus.
- Nahabiopsia: kasutatakse ebatüüpiliste juhtude korral või kinnituseks. Histoloogias: akantoos, parakeratoos, Munro abstsessid ja pikenenud rete-harud;
- PASI skoor (Psoriasis Area and Severity Index): standardiseeritud indeks ulatuse ja raskuse hindamiseks. PASI ≤10 – kerge, >10 – mõõdukas kuni raske.
Diferentsiaaldiagnostika
Psoriaas vulgaris võib sarnaneda või kattuda teiste põletikuliste dermatoosidega. Diferentsiaaldiagnostikas tuleb arvestada:
- Lichen planus;
- Atoopiline dermatiit;
- Krooniline ekseem;
- Pityriasis rubra pilaris;
- Roosa samblik (pityriasis rosea);
- Seborroiline dermatiit (eriti peanahal);
- Ravimindutseeritud dermatoosid (nt liitiumi või malaariavastaste ravimite reaktsioonid);
- Naha T-rakuline lümfoom (varajane mycosis fungoides);
- Ihtüoos, eriti ulatusliku ketenduse korral.
Ravi
Psoriaasiravi peamine eesmärk on sümptomite kontroll, põletiku vähendamine, keratinotsüütide uuenemise normaliseerimine ning elukvaliteedi parandamine. Ravi valitakse vastavalt nahahaaratuse ulatusele, sümptomite raskusele ja kaasuvatele haigustele.
Paikne ravi (PASI ≤10):
- Keratolüütikumid: uurea, salitsüülhape ja piimhape ketenduse eemaldamiseks;
- Paiksed kortikosteroidid: madalast kuni tugeva toimega sõltuvalt piirkonnast;
- D-vitamiini analoogid (nt kaltsipotriool): normaliseerivad epidermise proliferatsiooni;
- Kaltsineuriini inhibiitorid: sobivad tundlikes piirkondades (nägu, kubeme piirkond);
- Paiksed retinoidid: tasaroteen naastude vähendamiseks.
Süsteemne ja tõhustatud ravi (PASI >10 või raviresistentsed juhud):
- Suukaudsed retinoidid: atsitretiin;
- Immunosupressandid: metotreksaat, tsüklosporiin;
- Fumaarhappe estrid;
- Bioloogilised ravimid: sihitud ravi, nt TNF-α inhibiitorid (adalimumab, etanertsept), IL-12/23 inhibiitorid (ustekinumab), IL-17 inhibiitorid (sekukinumab), PDE-4 inhibiitorid (apremilast);
- Fototeraapia: kitsaribaline UVB või PUVA mõõdukate juhtude korral.
Tüsistused
Kuigi psoriaas vulgaris ei ole eluohtlik, võib see seostuda mitmete süsteemsete tüsistustega, eriti raskete ja pikaajaliste vormide korral:
- Kardiovaskulaarsed haigused: suurem risk hüpertensiooni, isheemiatõve ja insuldi tekkeks;
- Metaboolne sündroom: rasvumine, insuliiniresistentsus ja düslipideemia esinevad sagedamini mõõduka kuni raske psoriaasiga patsientidel;
- Psoriaatiline artriit: liigesevalu, turse ja progresseeruv kahjustus kuni 30% juhtudest;
- Psühhosotsiaalne mõju: depressioon, ärevus ja sotsiaalne isoleeritus nähtavate nahamuutuste ning haiguse kroonilisuse tõttu.
Ennetus ja elustiilisoovitused
Psoriaasi ei saa geneetilise tausta tõttu täielikult ennetada, kuid ägenemiste sagedust ja raskust saab vähendada elustiili ja keskkonnamuutustega:
- Väldi teadaolevaid vallandajaid (infektsioonid, trauma, suitsetamine, stress, alkohol);
- Kasuta igapäevaselt emolliente naha niisutamiseks ja barjäärifunktsiooni säilitamiseks;
- Kaitse nahka vigastuste eest (Koebneri fenomen);
- Jälgi võimalikke kõrvaltoimeid pikaajalise süsteemse ravi korral;
- Ravi ja kontrolli kaasnevaid haigusi, eriti kardiovaskulaarseid ja metaboolseid riskitegureid;
- Käia regulaarselt dermatoloogi kontrollis haiguse kulu ja ravivastuse jälgimiseks.
Kokkuvõte
Psoriaas vulgaris on sage krooniline põletikuline nahahaigus, mis mõjutab oluliselt patsiendi füüsilist ja emotsionaalset heaolu. Kuigi haigus ei ole praegu lõplikult välja ravitav, võimaldavad paikse, süsteemse ja bioloogilise ravi arengud tõhusat sümptomite kontrolli ja elukvaliteedi paranemist.
Varajane diagnoos, individuaalne raviplaan ja patsiendi harimine on psoriaas vulgaris’e tervikliku käsitluse olulised osad.
