Hemangioom (tuntud ka kui angioom või veresoonneevus) on healoomuline naha kasvaja, mis tekib väikeste veresoonte (enamasti kapillaaride) lokaalse kuhjumise ja vohamise tõttu. Need kolded avalduvad tavaliselt lamedate või kergelt kõrgemate erksapunaste moodustistena, mille suurus ja kuju võivad varieeruda. Hemangioomid võivad olla kaasasündinud (olemas sünnil) või omandatud (ilmnevad elu jooksul). Mitmete hemangioomide esinemine on eriti sagedane omandatud väikeste hemangioomide korral, kuigi esinevad ka kaasasündinud mitmikvormid (hemangioomatoos). Hemangioome esineb nii meestel kui naistel võrdselt sageli, kuid kaasasündinud vormid on sagedasemad tüdrukutel.
Hemangioomide täpne põhjus ei ole selge, kuid arvatakse, et mitmed tegurid suurendavad nende tekke tõenäosust. Need soodustavad tegurid võivad mõjutada hemangioomide kujunemist ja kasvumustrit:
Hemangioomide diagnoos põhineb üldjuhul põhjalikul kliinilisel läbivaatusel, mis hõlmab kolde visuaalset hindamist ja dermatoskoopiat, et hinnata selle struktuuri. Kui tekib kahtlus, et hemangioom võib olla pahaloomuline või kui selle kasv on ebatüüpiline, võidakse lõpliku diagnoosi saamiseks teha biopsia.
Kaasasündinud hemangioomide korral, mis võivad olla sügavad, katta suuri piirkondi või paikneda elutähtsate organite ja suurte veresoonte lähedal, võib olla vaja täiendavaid uuringuid (nt ultraheli). Mõnel juhul on need kolded osa kaasasündinud sündroomidest (nt Sturge–Weberi sündroom) ning vajavad mitme eriala spetsialistide koostöös tehtavat hindamist.
Hemangioomid võivad sõltuvalt tüübist (kaasasündinud või omandatud) avalduda erinevate visuaalsete tunnustena.
Kaasasündinud hemangioomid: need kolded võivad olla väga erineva kujuga: ovaalsed, asümmeetrilised või suured massid, mis hõlmavad mitut anatoomilist piirkonda. Pind võib olla sile (eriti lamedate vormide korral) või kergelt kühmuline, mis on tüüpiline rohkem esiletõusvatele hemangioomidele. Värvus võib ulatuda roosast erksapunase, vaarikapunase, karmiinpunase või isegi tsüanootiliste toonideni. Värvus on enamasti ühtlane, kuid mõnikord võib see olla täpiline või kirju. Üldjuhul ei mõjuta kaasasündinud hemangioomid karvakasvu, kuigi kolde keskosas võib harva esineda mõni jämedam või pehmem karv.
Kaasasündinud hemangioomide suurus varieerub laialt: väikestest, vaid mõnemillimeetrise läbimõõduga kolletest kuni suurteni, mis hõlmavad mitut anatoomilist piirkonda (mõnel juhul 20–30 cm). Palpatsioonil on need hemangioomid tavaliselt pehmed ja õrnemad kui ümbritsev nahk. Survel võivad nad lühiajaliselt värvuse kaotada ja muutuda kahvatumaks. Valu ega sügelust tavaliselt ei esine. Kaasasündinud hemangioomid paiknevad kõige sagedamini peas, näol ja kaelal, kuid võivad tekkida ka mujal.
Omandatud hemangioomid: need kolded on tavaliselt väikesed, poolkerakujulised (mõnikord kitsal varrel) sümmeetrilised sõlmekesed, mis ulatuvad veidi naha pinnast kõrgemale. Pind võib erineda tavalisest nahatekstuurist, mõnikord olla sile või isegi läikiv. Värvus on üldjuhul erksapunane, kuid esineda võivad ka muud punased toonid. Nagu kaasasündinud vormide korral, ei mõjuta ka omandatud hemangioomid karvakasvu. Omandatud hemangioomide suurus on enamasti väike, tavaliselt kuni 5–7 mm läbimõõdus, kuigi harva võivad tekkida ka suuremad sõlmed. Kõige sagedamini paiknevad need kehatüvel või ülajäsemetel, kuid võivad areneda ka teistel kehapiirkondadel.
Dermatoskoopial on hemangioomidele tüüpilised järgmised tunnused:
Hemangioome tuleb eristada teistest kasvajatest või kolletest, sh:
Hemangioomid on üldjuhul ohutud ega kanna olulist pahaloomuliseks muutumise riski. Väliste tegurite (nt trauma või UV-kiirgus) puudumisel on pahaloomulisuse risk võrreldav normaalse naha riskiga. Võimalikule pahaloomulisusele võivad viidata hemangioomi välimuse muutused või uute sümptomite teke, nagu valu või sügelus.
Lisaks väikesele pahaloomulise transformatsiooni riskile võivad hemangioomid, eriti suured, vigastuse korral tugevalt veritseda. Samuti võivad suured hemangioomid kroonilise trauma korral haavanduda ja nakatuda.
Hemangioomide käsitlus sõltub suurusest, asukohast ja tüübist (kaasasündinud või omandatud). Suurte kaasasündinud hemangioomide korral peaks raviotsuste tegemine toimuma spetsialistide meeskonnas (nt pediaatrid, dermatoloogid, onkoloogid, kirurgid jt). Ravi sekkumise ajastus määratakse individuaalselt, arvestades hemangioomi mõju elutähtsatele funktsioonidele ja võimalikke kaasnevaid terviseprobleeme.
Väikeste omandatud hemangioomide korral, kui ei täheldata muutusi välimuses ega subjektiivseid kaebusi, ei ole kohest ravi vaja. Piisab enesejälgimisest ja perioodilistest kontrollidest, eriti raskesti nähtavates piirkondades. Kui hemangioom saab mehaaniliselt vigastada, selle välimus muutub või tekivad uued sümptomid, on soovitatav konsulteerida dermatoloogi või onkoloogiga.
Dünaamilise jälgimise korral on kasulik hemangioomi pildistada, et jälgida ajas toimunud muutusi. Mitme nahamoodustisega patsiente on soovitatav hinnata dermatoloogi või onkoloogi poolt eelistatult enne ja pärast suvekuud (kui päikese käes viibimist on rohkem). Nahamoodustiste kaardi pidamine võib aidata pideval jälgimisel ning uute või muutunud kollete tuvastamisel.
Hemangioomide ravi hõlmab enamasti vähem invasiivseid meetodeid:
Kui vähem invasiivsed ravimeetodid ei ole võimalikud või eluohtlikes olukordades (nt veritsus), võib olla vajalik kirurgiline eemaldamine.
Kuna hemangioomidel, eriti kaasasündinud vormidel, on kõrge retsidiivi sagedus, võib aja jooksul olla vaja mitut ravi või operatsiooni.
Lisaks loetletud meetoditele võidakse kaasasündinud hemangioomide korral kasutada ka ravimravi (nt beetablokaatorid, steroidid ja kasvajavastased ravimid).
Hemangioomide tekke ennetamine hõlmab sobivat rasedusaegset jälgimist: stressi vähendamist, kahjulike ravimite vältimist raseduse ajal ning infektsioonide õigeaegset ravi. Uute kollete või pahaloomulisuse riski vähendamiseks:
Hemangioomide regulaarne kontroll, spetsialisti poole kiire pöördumine muutuste ilmnemisel ning potentsiaalselt ohtlike moodustiste eemaldamine on olulised naha tervise säilitamiseks.
